Vaatasin – Netflixi sarja Abstract: The Art of Design. 
Ülimalt inspireeriv dokumentaal sellest, kuidas oma loomingulise kutsumusega maailmatasemel edukaks saada. Teha iga päev seda, mis silma särama paneb. Ma usun, et ka mina jõuan fotoraamatute loomisega sinnani. Või hoopis millegi muuga. Mu jaoks on fotoraamatud kunst. Minu loodu ei ole suvaliselt kokku visatud piltide kogum. Raamatus peab olema stiil ja disain.

Õppisin – kasutama Adobe InDesign programmi. Jah, võite öelda, et Canva on ju tasuta InDesign, kuid kahjuks ei aita see online vabavara kõigis olukordades välja. A0 suuruses plakati jaoks väärilist resolutsiooni Canvast välja ei võlu. Kuigi võib juhtuda, et kasutan InDesigni tõesti vaid heal juhul korra aastas, siis usun, et uued teadmised ei jookse kunagi mööda külgi maha. PS: ma armastan siiski Canvat ka to the moon and back.

Osalesin – esimesel Euroopa fotokorrastajate kohtumisel, kust võtsid osa oma ala professionaalid 8 erinevast riigist, kaugeim neist lausa Lõuna-Aafrika Vabariigist (mis on Euroopaga samas ajatsoonis)! Mul oli suur au esindada Eestit ning tutvustada teistele meie riiki. Kalevi komme ja Muhu Pagarite leiba. See oli nii vinge kogemus, et isegi praegu, kaks nädalat peale kojutulekut, võngun ikka selles energias edasi. Järgmine sihtmärk – ülemaailmne konverents USA läänerannikul aastal 2025!

Kuulutasin välja – digifotode korrastamise meistriklassi kursuse, mis algab juba varsti! Jahedate ilmadega on õige aeg võtta oma fotokogu ette ja teha see korda. Tule ka Sina ja tee oma fotod lõpuks korda! Rohkem infot kursuse kohta leiab mu Instagrami kontolt @ingetiitus.

Veetsin – abikaasaga kvaliteetaega Pariisis. Ronisime mööda Eiffeli torni jalga ja tegime napakaid fotosid. Mis peamine – me püüdsime olla ise kõigil fotodel.
Mulle endale tundub nagu ma oleks sel aastal meeletult palju reisinud ja tõele au andes, ma tõesti polegi vist ühe aasta sees nii palju lennujaamu külastanud. Minu saladus reisiraha kogumiseks on asjadest loobumine. Kõik, mida vaja pole ja saaks sümboolse summa eest järgmisele ringile saata, sinna ka tee leiab. Täites samal ajal minu reisikukrut.

Tegin – mitmeid samme väljaspool oma mugavustsooni, mille tulemustest ma loodetavasti õige pea rääkida saan. Nii kummaline, millised blokid ja kartused tekivad enda sees. See paganama impostor syndrome ehk petisesündroom tekitab tunde, et ah mis mina, ma ei oska, ei saa hakkama, ei ole piisav. Aga ma pigistasin silmad kinni ja ütlesin endale “Fake it ’til You make it!”

Registreerisin – enda nimele mootorratta. Cheers to making new memories on two wheels!

Alustasin – esimese fotoraamatuga, mis hõlmab kogu inimese elujoont. Plaanin sinna juurde filmida lühivideo. Esimene etapp ehk fotode albumitest eemaldamine ja skaneerimine on tehtud. Järgneb minu maiuspala – raamatu kokkupanek.

Meenutasin – aegu, kui mu lapsed olid beebid. Koos nendega, meie garaažis üles seatud kodukinos. Oh, kuidas neile see meeldis! Muljetasid mitu päeva hiljemgi, kes keda musutas ja kelle süles oli. Ning ootavad juba kibeledes järgmist korda. Nende emotsioonid on nagu tasu selle töö eest, mis oleme abikaasaga meie mälestuste organiseerimise ja säilitamise jaoks teinud. Olen tänulik