Ma tunnen, et olen võlgu selgituse. Selgituse, miks just siis, kui kodude korrastamise ja kolimisega hakkasid asjad täiega ülesmäge minema, pöörasin ma sellele pool selga ja arvasin, et minu tulevikku peab garderoobide korrastamise kõrval kuuluma rohkem vanu kingakarbilõhnalisi fotosid ja ragisevaid VHS-kassette, graafilist disaini ja päriselt stiilseid fotoraamatuid. Miks? Alustan algusest.
Netflix & Google
Mu korrastamislugu algas Netflixist – Get Organized by the Home Edit, seejärel KonMari meetodit jagavad saated. Kaalusin ja mõtlesin, kas investeerida paartuhat taala saamaks kirja ametliku linnukese, et võin kuulsa jaapanlanna korrastuskunsti saladusi edasi anda.
Lugedes läbi tema mõned raamatud, sain aru, et see pole päris see. Ma armastan rohkem kontseptsiooni “reasta kõik asjad vikerkaarevärvidesse” ja “isegi kui sa seda kruvikeerajat katsudes rõõmu ei tunne, siis võid selle alles jätta, sest laste mänguasjadel on vaja patareisid vahetada”.
Loomulikult on Marie Kondo raamatutes palju tõeteri sees, millest ma sobivad oma korrastamisstiili jaoks välja noppisin, aga end sellega piirata ma ei tahtnud.
Nii cheesy kui on oma kutsumuse avastamine Netflixist, on ka enda niši avastamise lugu. Hello, Google!
Sain aru, et ma kuidagi ikkagi tahaks end arendada korrastamise ja süsteemide loomise alal, mis siis, et see on mulle sisse kodeeritud. Inimestele meeldivad tõendid ja sertifikaadid, tõestamaks, et spetsialist ikka oskab seda, mida ta väidab end oskavat.
Nõnda ma surfasin mööda maailmaveebi laineid, otsides ükssarvikust kursust, mis sobiks mu nägemusega. Ükski kursus ega koolitus ei sparkinud minu joy’d, kuniks koperdasin ühe kummalise rahvusvahelise kamba otsa, kes kutsusid end nimega “photo managers” ja väitsid, et nemad korrastavad fotosid.
Rõõmusäde süttis mikrosekundiga. Vanemate lahutuse järgselt sai minust tiinekana automaatselt mu pisikese pere fotoarhiivi manageerija. Nüüd juba suurpere ema staatuses ei ole see entusiasm kahanenud millimeetritki. Laste fotoalbumite koostamiseks aega leida – alati! Tõsta kümne aasta jagu ilmutatud fotosid ühtedest albumitest teistesse, sest algsed olid kõik erinevad ja ei sobinud raamaturiiulis eksponeerimiseks – pole probleemi! Teha mitu perekonna aastaraamatut paari kuuga, sest fotoraamatud on lihtsalt nii ägedad – muidugi!
Kord digifotodes - elumuutev samm?
Otsustasin liituda äsjaleitud ülemaailmse grupeeringuga ja alustada teekonda fotohaldurina. Esimene samm – hakkasin iseenda kliendiks ja esitasin tellimuse kõik oma digitaalse pärandi otsast lõpuni korda teha.
Ei olnud ma kuulnud midagi varem välisest kõvakettast ega imeloomast nimega 3-2-1 varundamismeetod. Õppisin tundma topeltfotode eemaldamise programme seest ja väljast, uurisin iga linnukesekasti ja selle aktiveerimise tagajärgi. Sain aru, et DVD-d vajavad ka digiteerimist, kuigi nendel olev materjal peaks juba olema digikujul?! Tutvusin erinevate pilvedega (mitte samadega, mis loodusõpetuses), et aru saada, millised neist on fotosõbralikud ja millised salakavalalt omakasupüüdlikud.
Kuidas mul korra loomine õnnestus? Tänan küsimast, hästi! Nii hästi, et sain lisaks iseenda kliendiks olemisele oma esimese töö digiteerida paarisada fotot + mitutuhat nooti. Läbisin etteantud kursused, esitasin nõutud materjalid ja sain uhkusega märgi rinda. Photo Manager Certified Pro – esimene sertifitseeritud fotode ja mälestuste korrastaja püha Eestimaa pinnal.
Mis järgmiseks?
Ma tahan, et korras kaamerarull oleks moes. Ma tahan, et selle aasta jõulukingitus sõbrannale järjekordse põletamata küünla asemel oleks fotoraamat ühisest reisist (haha, spoiler alert, sõbrannad!). Ma tahan, et lause “Appi jaa, mul on täiega kaos ja jälle telefonis maht otsas!” ei kostuks iga teise inimese suust, kellele ma selgitan, mida fotode korrastamine tähendab.
Ma tahan teha töötubasid, et parimad nutifoniga tehtud fotod jõuaks lõpuks raamaturiiulitele ja seinaraamidesse. Stiilselt. Ma tahan, et kõigi eestlaste digifotod oleks korras ja hoitud. Nii DIYeritel kui superhõivatud karjäärihuntidel (loe: kursused & remote desktop sessioonid). Ma tahan, et VHS-kassetid ja muu filmireliikvia saaks koos nendesamuste kingakarbilõhnaliste fotodega digikujule. Et kui maailmalõppu ei tule, siis 100 aasta pärast me lapselapselapsed võiksid vaadata, milline vinge eit see vanavanavanaema oli ja mida kõike nad koos vanavanavanaisaga korda saatsid.
Ma tahan aidata.
Ja et me oskaks 3 sekundiga otsustada, milline foto väärib silti #sparkjoy ja milline #delete (koos nupuvajutusega).
